Lapsele

Kui lähedane sureb 

Kui keegi sulle kallis inimene sureb, võib see tunduda väga raske ja segadust tekitav. Sa võid tunda kurbust, viha, hirmu või hoopis täielikku tühjust – nagu polekski midagi erilist ja teistmoodi. Kõik need tunded on täiesti tavalised ja ükski pole vale.  

Mõnikord võib juhtuda, et sa tahad palju nutta. Teinekord ei tule pisaraid üldse. Mõni inimene tahab rääkida ja oma kogemust teistega jagada, teine soovib olla rohkem omaette. Kõik inimesed leinavad erinevalt – ei ole olemas “õiget” või “valet” viisi leina tunda. 

Mis võib sinuga veel juhtuda?

Sa võid märgata enda juures näiteks selliseid asju: 

• Sa igatsed seda inimest väga tugevalt  

• Tundub, et see, mis juhtus, ei ole päris või ei saa olla tõsi  

• Sa oled kergesti ärrituv või vihane  

• Sul on raske magada või keskenduda  

• Sa mõtled palju sellele, mis juhtus  

• Sa oled tihti kurb või hoopis justkui tundetu  

Need on tavalised reaktsioonid, kui keegi oluline sinu elust kaob. 

Mis võib aidata?

• Räägi kellegagi, keda sa usaldad – näiteks pereliikme, õpetaja või sõbraga  

• Küsi küsimusi, kui miski jääb segaseks  

• Joonista, kirjuta või mängi – see aitab tunnetel välja tulla  

• Mäleta seda inimest – võid vaadata pilte või rääkida temast lugusid  

• Püüa hoida oma igapäevast rutiini (kool, söömine, uni)  

• Anna endale aega – kurbus ei kao kohe  

Kust abi leida?

Sa ei pea kõigega üksi hakkama saama. Abi küsimine on julge tegu. 

Sa võid pöörduda: 

• oma vanema või hooldaja poole  

• õpetaja, koolipsühholoogi või mõne teise turvalise täiskasvanu poole  

• Kriisiprogrammi nõustaja poole  

Kui sul on väga raske või tunned, et ei saa oma tunnetega hakkama, räägi sellest kindlasti kellelegi. 

Pea meeles 

Sinu tunded on tähtsad. 
Isegi kui praegu on väga raske, muutub valu aja jooksul tasapisi väiksemaks. 

Ma tunnen ennast kuidagi vabamana ja avatumana. Ma ei oleks iial osanud arvata, et mul nii palju kergem võib olla. Rääkimine teiste noortega, kellel on samasugune raske kaotus läbi elatud, on hea. Hea sellepärast, et sa tunned, et sa ei ole üksi. Tead, et on olemas teisi kellel on raske. Ja üheskoos rääkimine aitab sellest kiiremini ja valutumalt üle saada.
Mul ei ole enam raske ja valus, kui ma oma vennast mõtlen. Olen õppinud mälestustest kinni hoidma ja selle üle rõõmu tundma, et mul oli nii tore suurem vend.
Sellest laagrist olen ma saanud ka julgust juurde. Ma ei karda oma mõtteid avada teistele inimestele. Ma ei häbene ka nutta, kui mul on raske, sest nutmine leevendab valu.

Triin, 15 a.

Siin laagris sain ma nutta, naerda, tunda kurbust ja rõõmu. Ma näen oma elu hoopis mõtterikkamana ja ma ei peida enam oma tundeid teiste eest, vaid mõtlen, et alati on olemas inimene, kellele sa midagi tähendad ja kes su mured ära kuulab- see inimene tuleb ainult üles leida. Ma sain sellest laagrist nii palju abi, et ma võin öelda rahuliku südamega – see laagrinädal oli ilusaim nädal minu elus.

Jaana, 13 a.

See on ikka hea, et on, kus saab ennast välja elada ning ei pea enda mõtteid ja tundeid elu eest varjama ja alla suruma. Selliseid laagreid võiks olla rohkem.

Kaarel, 16 a.

Minu jaoks oli see laager peaaegu unistus. Ma pole kunagi korraga tundnud nii palju kurbust ja rõõmu ühel ajal. Kui me eile tüdrukutega rääkisime, sain aru, et kõige rohkem hakkangi puudust tundma sellest mõistmise õhkkonnast.

Riina, 13 a.